Röntgenfilmil on meditsiinilises pildistamises ja tööstuses ülitähtis roll ning selle arengut saab jälgida selle avastamise ja uurimistööni 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Järgmised on röntgenfilmi ajaloo peamised verstapostid:
1895: Saksa füüsik Wilhelm Conrad Röntgen avastas röntgenikiired. See avastus käivitas ulatusliku uurimistöö röntgenikiirte omaduste ja rakenduste kohta.
1896: Prantsuse füüsik Henri Becquerel avastas radioaktiivsed elemendid poloonium ja raadium. Need avastused valgustavad röntgenuuringuid.
1896: Saksa füüsik Wilhelm Conrad Röntgen kasutas röntgenikiirgust, et teha esimesed inimese röntgenpildid, tehes sellega teerajaja röntgenikiirte kasutamise meditsiinilises pildistamises.
20. sajandi algus: algas röntgenfilmi väljatöötamine, algselt kasutati alusena klaasplaati, mis oli kaetud valgustundliku emulsiooniga. See film nõudis töötlemist pimedas ja pikki säriaegu.
1920. aastad: röntgenfilmi ettevalmistamise tehnikad paranesid järk-järgult, mille tulemusel muutusid röntgenfilmid tundlikumaks ja hõlpsamini-töödeldavaks{-, muutes röntgenpildistamise mugavamaks ja tõhusamaks.
1950. aastad: Kasutusele võeti automatiseeritud töötlustehnoloogia, mis standardiseerib ja kiirendas röntgenfilmi väljatöötamist ja fikseerimist.
20. sajandi lõpp kuni 21. sajandi algus: digitaalse pilditehnoloogia arenedes asendasid digitaalsed röntgenpildisüsteemid järk-järgult traditsioonilise röntgenfilmi pildistamise. Digitaalsed röntgenpildisüsteemid pakuvad selliseid eeliseid nagu suurem eraldusvõime ning mugav piltide salvestamine ja edastamine.